On aeg keerata Reisipäevikus järgmine lehekülg ning vaadata, mis sinna meie Milosel oleku teisel päeval kirja sai.

Seitsmes päev

10.09.2019 teisipäev

Mis plaanis:

- paadituur Kleftikosse (pool päeva)

- Sarakiniko rand

Praktiline info:

  • 9:50 buss Adamasse

  • 11:00 buss Sarakinikole

  • transfeer tuurile (peab kõndima suure tee äärde!)

Mis toimus?

Sõitsime bussiga sadamakülla Adamasse (a 1,50€), kus meil oli u tunnike aega ringi vaadata. Shoppasime veidi (sh postkaarte ja marke ja vett).

Teel Sarakiniko randa

Bussiga Sarakiniko randa (a 1,80€), seal ostsime kõigepealt külma vett (2 väikest pudelit 2 x 0,5€) ja jäätisekokteili (a 4€) ning jalutasime randa. Wow!!! Võttis sõnatuks. Nii eriline ja ilus! Valge kalju, vulkaaniline maastik. Natuke tuletas meelde Pinnacles National Parki Lääne-Austraalias, ainult et valged kujud.

Sarakiniko rand

Pildistasime ja uurisime (suu ammuli). Istusime valgele kaljule ja lihtsalt imetlesime ja puhkasime. Peagi hakkas liiga palav ja otsisime varjulise koha. Kaljudes oli auk, läksime uurima - üllatus! Koopad - ägedad ja suured. Eemalt ei tundunud midagi erilist, aga tegelikkuses palju ägedamad, kui katakombid ja tasuta. Väike pissilõhn käis asja juurde:) Rannas ei olnud WC-d.

Sellised koopad leidsime

Varjus ei olnud väga mugav istuda, sest varjulist kohta oli vähe. Varsti jalutasime tagasi putka juurde, võtsime veel vett ja jäätisekokteili ning leidsime ainsa puu all varjulises kohas pingile (tundus, et bussi ootamiseks). Tegime aega parajaks, kui enam ei viitsinud istuda ja inimeste liikumist jälgida, otsustasime tee äärde kõndida. Enda arvates olime väga varajased, aga täpselt jõudsime tee äärde, kui tuli auto meile järgi:)

Adamasest võeti veel kaks inimest peale ning suundusime sadamasse. Milos on suurem kui Sifnos ning üllatas laiade teedega:) Olime Sifnose miniteedega harjunud:) Sadamas oli veidi aega. WC paus ja joogid, seejärel alla randa, kus hakkas järjekord tekkima.

Ootasime kummipaati:)

Väikese kummipaadiga viidi laeva peale, meie olime esimeses paadis:) Mõnus madratsiga koht oli laeva keskel kuhu end mõnusasti sisse seadsime. Rauno istus vööri päikese kätte. Ilusad kaljud. Värvid vaheldusid - valged, oranžid, kollakad, punased, roosakad…
Värvilised kaljud

Kleftikos, mis oli meie sihtpunkt, olid valged kaljud ja ujumispaus (1:15). Rauno käis ujumas ja snorgeldamas. Osadel olid lestad ja päästevestid ja makaronid. Meie kolmekesi ei oska ujuda, ikkagi hiidlased:) Mina natuke oskan, aga kardan endiselt sügavat vett ja oleks ainult lestadega olnud nõus ujuma. Neid ei teadnud kaasa võtta.

Kleftiko

Tasuta sai jääteed ja -kohvi ja vett. Peale ujumist toodi natuke snäkke. Järgmine ujumispaus (lühem) oli Gerontase rannas (30 min), seejärel tagasisõit. Päike peaaegu loojus, kui sadamasse jõudsime. Oli väga ilus. 

Tagasi sadamas, vasakul meie laevuke:)

Transfeer tagasi öömajja, viisime asjad koju, siis poes ja sööma kodu lähedale. Tellisime teod - ootasime midagi karpide sarnast, aga saime tavalised Viinamäe teod - ei kastet ega midagi. Rauno ainsana maitses. Panime peitu ära laua pealt:) Muu toit oli õnneks väga maitsev (ja piisav). Poest saime Brie juustu (odav)!

Ootamatu elamus: Sarakiniko - väga äge kuumaastik. Valge kalju, koopad.

Järgmine päev oli meie viimane Milosel:(